Jaan Krossi romaanis „Vastutuulelaev” on peategelaseks üks Naissaare nupumees, Bernhard Schmidt, kes juba poisikesena taipas, et loogika ja arvutuste abil on võimalik ehitada veesõiduk, mis saab oma edasiliikumise jõu vastu puhuvast tuulest. Ma ei tea, kas vastutuule laeva kujundina on kunagi võrdsustatud Eestiga, mis ongi üks alatasa vastutuuli taluv ja kogunisti ära kasutav sõiduk, mis nimelt nii liigub läbi sajandite ikka edasi.
Ja siia sobib tsitaat ühelt teiselt sõnaseadjalt:

„…mu kohustus on maailmale tõestada, et Euroopa säilib üksnes tingimusel, kui säilib Eesti ja tema Balti sõsarate iseseisvus.”

Nii ütles Lennart Meri presidendina Tartu Ülikooli aulas 1996. aastal, viis aastat pärast iseseisvuse taastamist, kui välisriikide parandamata kaartidel oli Eesti veel märgitud kadunud soveti-impeeriumi osaks. Kaardid on parandatud, aga Lennarti jõulised sõnad on püsivalt aktuaalsed, ka praegu, Venemaa algatatud kuritegeliku sõja kolmeteistkümnendal aastal.

*

Meilt, kes me 20. augustil 1991 hääletasime üleminekuaja parlamendis oma kalli isamaa taastamise otsuse poolt, küsitakse ikka veel, mida te siis tahtsite? Vastus on lühike: vabadust.
Endiselt küsitakse sedagi, kas tänane Eesti vastab iseseisvuse taastajate kunagistele ettekujutusele. Kindlasti mitte! Kuid mitte seepärast, et meie unistuste peal oleks jalgadega trambitud, vaid vastupidi. Kolmandik sajandit tagasi ei targutanud Toompea parlamendisaalis istujad, millal täpselt peame saama Euroopa Liidu või NATO liikmeks koos kõige sellest tulenevaga ega sellest, millal hakkama kasutama ID kaarti ega sellest, kas AI toob meile paradiisi või põrgu. Meie lootus oli üldisem ja aeg oli teine. Oli unistusi, illusioone ja ebaõnnestumishirme, aga enamasti ei lange need üksüheselt kokku tänase reaalsusega. Liiati – täna peab mõistma, et aja tempo aina suureneb ja miinus-üllatused ei lakka meie ellu saabumast.
Demokraatia!? Vabandust, kuid see, mida praegu pakutakse nii kallil isamaal kui mujal, sarnaneb põlisele demos kratos’ele samapalju kui puupulk suitsuvorstile. Ühepäevapoliitikute loosung on teatavasti „pärast meid tulgu või veeuputus…”. Võimu teostajad pakuvad kõikjal ka alternatiivi, mis on sama ohtlik tegutsemisvalem: „veeuputus oli enne meid, ja meist algab maailma loomine…”
Üleminekuaja Ülemnõukogus, mis polnud nii laitmatult legitiimne parlament, et saada kõigi juuraprofessorite silmarõõmuks, parlamendis, kus istusid poliitikadiletandid, tehti ometi kaks ja pool aastat suurpoliitikat, mindi täispanga peale ja viidi oma nahk turule, sest küsimus oli eesti rahva elus või surmas. Poliitbroilerid, Brüsseli istekohtade täitmine, katuserahad jms oli tulevikumuusika, meie kõrvad seda ei kuulnud.. Olukord oli maailma mastaabis pretsedenditu, sest mitte kuskil polnud varem üritatud vabastada sõjaväeta väikeriik globaalse agressori, tuumariigist okupandi käest pärast poole sajandi pikkust okupatsiooni. Mõned meist lähenesid asjale tehase juhtimise stiilis, mõned kolhoosi juhtimise meetoditega, mõned nõudsid steriilset juriidilist puhtust, mõned segasid oma poliitvaated kokteiliks, lisades tujusid ja tundeid. Kindlat vabaduseni jõudmise valemit ei olnud, kuid Eesti lihtsalt tuli elustada, toibutada ja välkkiirelt oma jalal rännakule saata, oma raha taskus.
Suurim erinevus toonasest ajast, toonasest rahvusvahelisest taustast on muidugi venelaste käima lükatud sõda Ukrainas; selle vari katab nüüd kõik muu. Käimasoleva suursõja anatoomia ja sõjatulemustega seotud tulevik on täna paratamatu kaaslane paljude teemade puhul, mida analüütikud üles võtavad.
Ajakirja Akadeemia tänavuses juulinumbris ilmus ajaloolase Eero Medijaineni artikkel „USA tunnustus nõukogude režiimile”, vajalik igale lugejale, kes soovib hoida maailma praegust käekäiku jälgides pilgu terava, mitte unustades mineviku keerdkäike. Tsiteerin selle loo sügava alltekstiga lõpulauseid; mõelge kaasa, ja lugege algusest peale ise.

„Ameerika välisteenistus päästis oma maine üle noatera./—/ Nõukogude agentide panus annekteerimise tunnustamise saamiseks jäi tagasihoidlikuks. Hoopis ohtlikumad olid ja on mõtteviisid, mis ikka ja jälle püüavad ellu viia uusi tehinguid impeeriumide vahel.”

Kallile isamaale on lausa hädavajalik ajaloolise mineviku adekvaatne tajumine!

*

Kas me mõtlesime siis sellistest tänastest kuumadest teemadest nagu põgenikud ja solidaarsus? Jah. Me mõtlesime väliseestlastest, kunagistest sõjapõgenikest ja nende järglastest, sellest, kuidas neid tagasi kutsuda, kuidas neid kodumaa poliitikasse, majandusse, igapäevaellu kaasa tõmmata. Osaliselt see õnnestus, osaliselt mitte. Oli neidki, kes kartsid Kanadast või Rootsist saabuvate kaasmaalaste konkurentsi ja üritasid püstitada nende teele seaduslikke tõkkeid.
Solidaarsus on üks lobisemisfestivalide lemmikteemadest. Eraldagem hetkesolidaarsus põhimõttelisest! Esimese näiteks sobib Berliinis kohatud proua, kes tänavakerjusele poetas mütsi sisse münte ja noomis, et too selle eest nimelt saia ostaks. See oli tema solidaarse armulikkuse mõõdupuu.
Miljonid majanduspõgenikud, olgu nad moslemid või mittemoslemid, kuidas nendega solidaarne olla, trafaretne küsimus, eksole? Aga milline on m e i e eluküsimus siin kallil isamaal? Meie elu- ja tulevikuküsimus on ju see, kas kõikidele eestlastele on olemas väärikas koht Eestis, kuid mitte see, kas kõik erinevate eesmärkidega põgenikud saavad omale sooja Euroopa-pesa.
Meie isamaa on maa, mitte linn. Ja sellega tuleb kõikjal arvestada. Transport, kool, arstiabi, pood, apteek, elekter, internet, jne. Töö ja palk loomulikult. Me ei aimanud toona, et sellest peab nüüd kõva häälega rääkima ja rääkima… Maainimeste ja linnainimeste eristamine ja vastandamine on käpardpoliitikute teene ja teema. Terve Eesti elab õnnelikult edasi ainult siis, kui maal elatakse õnnelikult. Elusas looduses, suurtes laantes, munamägedel, pankrannikul, merelaidudel, Eesti hiiekohtades, pühades allikates, terves meie maas on tallel meie tõeline jõud.

*

Kolmandik sajandit iseseisvuse taastamisest on möödunud ja eks igaühel ole enda arvates selge ettekujutus iseseisvuse konstruktsioonist, mõeldes riigist, millel on piir, põhiseadus, parlament, valitsus ja muud atribuudid.
Aga see kõik ei kindlusta veel vaimset iseseisvust.
Elu üks paradoks on, et riiklik iseseisvus ei garanteeri vaimset, ehkki rahva vaimne sõltumatus võib teatud aja mingil määral eksisteerida ka ilma riiklikuta.
Nüüd, kui Eesti riik on end vabade ja demokraatlikkude riikide partnerina kindlustanud paremini kui kunagi varem ajaloos, on meil vaja f o k u s e e r u d a vaimse iseseisvuse probleemidele.
Üks paljudest võimalikest tsitaatidest:

„Rindermann ja Thompson tulevad 90 maa andmete läbitöötamise kaudu järeldusele – nagu ka paljud teised enne neid – et kognitiivne kompetents mõjub positiivselt heaolule.
Mitmekordselt tähtsam on aga kognitiivse eliidi vaimne tase. Kognitiivse eliidi vaimsel tasemel on positiivne mõju riiklikule seadusandlusele ja riiklikele institutsioonidele nagu ka majandusliku vabaduse astmele. Kognitiivse eliidi vaimne tase mõjutab kaudselt heaolu.” (Thilo Sarrazin, „Wunschdenken”, München, 2016)

*

Maailmakülas levinud terminit „hübriidprobleemid” siis kuigivõrd ei kasutatud. Nendega silmitsi seismine on nüüd igapäevane reaalsus. Eestile esitatakse üha rohkem hübriidseid väljakutseid, mis võivad puudutada ka Eesti eksistentsi aluseid. Kuidas jaksame sellele strateegiliselt vastu panna, nii rahvana kui riigina?
Minu vastus on pidevalt üks ja sama.
Kalli isamaa jaoks on kestmise vundamendiks ja ka vundamendikivide sideaineks kultuur. Selles kontekstis sisaldab kultuur nelja mahukat komponenti – teaduslooming, kunstilooming, haridus ja emakeel. Nende nelja komponendi pidev riiklik toetamine, rahastamine ja kasutamine on ainuke retsept, mis aitab kas juba tõrjuda või vähemalt välja põdeda meid ründavate hübriidsete epideemiate viiruseid.
Kujundlikult: ilma sellise vundamendi eest pidevat prioriteetset hoolt kandmata hakkavad kõikuma riigi majandusehituse seinad, vajuvad mutta riigikaitse roomikud ja saapad, kuivavad rahva elujõu jõed ning varisevad tolmuks eneseusu kantsid. Sellise vundamendi kindlustamisega aga on võimalik Eestile tagada tulevik.
Jah, ka mina rõhun sedakaudu vaimse iseseisvuse peale, Jakob Hurda peale, kui soovite.

*

Paljudest viimastel kuudel loetud arvamusavaldustest leiab õnneks ikka veel rahuldaval määral sõnastusmeistrite aktuaalseid lauseid. Jah, Jaan Kross ja Lennart Meri ja enamik nende põlvkondlastest on lahkunud, kuid häid sõnastajaid on meil endiselt, olgem tähelepanelikud ja tänulikud!
Lisan eelpool tsiteeritud professor Eero Medijaisele siia veel kaks autorit, mõlemad sõnastavad olulistest vaatenurkadest meie praegust ühiskonda ja meie ühiselu.
Esmalt Hasso Krull, kelle arvamusloo „Sirbi” 24. juuli numbris avab terav lause: „Tahetakse küll võrdsust, aga mitte nõnda, et tõustaks kõrgemale – vastupidi, kõik parem ja kõrgem tuleb kiskuda alla, armetusse.”
Ja noppeid tekstist.
„Salavimm on nihilismi mootor. See on keerukas aktiivne pundar, mis koosneb allasurutud vihast, raevust ja nördimusest.”
„Hussoni meelest on internetis möllav troll tänapäeva salavimma kehastus, uue inimkonna metonüümia.”
(Valentin Husson on prantsuse filosoof.)
„…/troll, digitaalse inimese koondkuju. Tema maailm on aukudeta, ilma tajutava horisondita. Tühiku, prao, lünga puudumine tekitab ängi ja soosib polariseerumist. Vähegi inimlik teine saab olla ainult liitlane või vastane. Polariseerumine tungib isegi sugupooltevahelistesse suhetesse. „neofeminism on vasakäärmuslik trolling, maskulism paremäärmuslik trolling,” nendib Husson nukralt.”

Ja Ardo Hansson, endine Eesti Panga president, praegu peaministri majandusnõunik, mees, kes oli ka 35 aastat tagasi aktiivselt tegev Eesti iseseisvuse taastamisega, kirjutab arvamusloos, mis avaldati juuli keskel ERRi portaalis, ja mille pealkiri on „Rohutirtsude lakkamatu sirin ja vaikiv enamus”, sellest, mida ütles paarsada aastat tagasi anglo-iiri riigimees ja filosoof Edmund Burke, kirjeldades nähtust, mis tema hinnangul moonutas toonast inglise poliitilist debatti. Burke leidis, et Londonis võis siis kergesti jääda mulje, et revolutsioonilised ideed on vallutanud kogu ühiskonna, aga et see mulje oli petlik.

„Kõige valjemad hääled ei esindanud tingimata enamust, neid oli lihtsalt kõige rohkem kuulda. Seda mõtet väljendas ta kujundiga, mis on jäänud poliitilise mõtte ajalukku:
„Kui pool tosinat rohutirtsu sõnajala all lakkamatult siristab ja nende hääl kostab üle kogu välja, samal ajal kui tuhanded tamme varjus rahulikult mäletsevad veised vaikivad, siis ärge kujutlege, et need, kes kõige rohkem kära teevad, on ainsad selle välja asukad.”
Burke’i tähelepanek ei olnud niivõrd kriitika häälekate inimeste aadressil, kuivõrd hoiatus ülejäänutele, et avaliku arutelu mürataset ei tasu segi ajada ühiskonna tegeliku meeleoluga. Sama oht on olemas ka praeguses Eestis /—/”

Paraku on nii, et need paari sajandi vanused siristajad on vahetanud vaid nime, mitte olekut, nüüd on nad enamasti internetitrollid, kallile isamaale nurjatult kahjulikud.

*

Korrata on täna vaja sedagi, et ükskõik kui palju ordeneid ka iseseisvuse taastamisega tegelnud poliitikutele rinda ei kinnita, on tõsi see, et meie iseseisvuse taastas eesti rahvas. Ilma rahva üksmeeleta, ilma ühise suure sihi tajumiseta ei oleks ükski poliitiline suurstrateeg või rühmitus või institutsioon mitte midagi saavutanud, ei valge, sinise, roosa ega rohelise maailmavaate abil.
Ja tuleb meenutada ka kindral Johan Laidoneri sõnu, raiutud ühele paljudest vanade pargipuude all seisvatest vabadus-monumentidest Eestis: „Inimesed surevad, rahvas ei hävi.”
Me ei taastanud iseseisvuse mitte suure jõu või suure rahaga, mitte eurodirektiivide ega Exeliga, vaid mõistuse ja koostöö abil. Nii omavahelise koostööga kui rahvusvahelisega. Eesti oleviku ja tuleviku jaoks on kõige tähtsamad need kaks alussammast – mõistus ja koostöö. Need peavad olema meie riiklikud tugisambad kõige juures, „…mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!”
Ja ärme seejuures iial unusta, et see kallis isamaa oleme meie ise!

Mõttereisija reisi avarus

Tuhande leheküljega teose puhul on valimiku või kogumiku kompositsioon (režii, arhitektuur, disain) eriti oluline. Sellega on seekord hästi hakkama saadud: autor Alar Karis, koostaja/toimetaja Toomas Mattson ja toimetajad Jane Lepasaar ning Urve Pirso. Sellise mahuga mõtete kogule (NB!, me räägime mõtteloo sarja raamatust!) teeb vormile tähelepanu pööramine teene sisule, nii et tekib mitte üksnes korraldav, stiliseeriv raam, vaid ka usaldatav vundament, millele toetudes sisu efektsemalt esile tõuseb.
Niisiis, eesti mõttekirjanduse verstapost: „Maailm in vitro ja in vivo”.
Ühe vormilis-sisulise võtmekomponendi lisaja on eessõna kirjutanud akadeemik Jaak Aaviksoo:
„Käesolev raamat on toimetatud omamoodi reisikirjaks, mis vahendab ühe uudishimuliku ja teadmisjanuse noore mõtteid läbi kolme aastakümne toiminud kulgemiselt üha suuremate ja vastutust nõudvamate väljakutsete maale.”
Kontinendid ja ookeanid, mida läbitakse/ületatakse, kannavad järgmisi nimetusi, „Teadus ja innovatsioon”, „Haridus ja hariduskorraldus”, „Majandus ja rahandus”, „Saatusest räsitud”, „Kultuur ja eneseteadvus”. Aga reismees uurib põhjalikult ka arhipelaagi „Riik ja riiklus” kuut kõige suuremat saart.
Teame, et inimese igal pikal teekonnal lähevad mõtted ka vanematele ja perekonnale, ka tuttavatele lahkunutele, kellele on järele hüütud, dialoogidele, mida on peetud ja ka tulevikule. Nii ka reisimees Alar Karisel.
Ja lisaks jõuab reis ka hiljuti avastatud alale, mida kutsutakse tehisaruks ja millest alles aja jooksul selgub, kas on see kontinent või saareke, kas on see ookean või laukasoo.

Mõtteviis ja vaimne haare

Kõnelda lühikeses retsensioonis representatiivselt tuhandele leheküljele mahutatud arvamustest, hoiakutest, leidudest, intellektist, intelligentsist ja paljust muust on võimatu. Siin mõned tsitaadid, mis napilt, kuid siiski, aitavad aimata autori vaimsete huvide mitmust ja mõttekäikude avarust.

a)
„Eestil läheb hästi – see on unelaul, mis uinutab, toidab rahuolu ja eneseimetlust.”
”/—/ olen sügavalt veendunud, et andetu teadlane on riigile mitu korda vähem kahjulik kui halb insener. Keskpärane teadlane lahustub maailmateaduses, halb insener teeb kurja kohapeal.”
”Mulle meeldib välja pakutud sõna „ajumajandus” teadmistepõhise majanduse asemel. Pealegi pole teadus ja teadmised sünonüümid.”
„Kohustuslik matemaatika riigieksam ülikooli astujale peaks olema möödapääsmatu. Või oleme sellega lootusetult hiljaks jäänud?”

(Tartu ülikooli rektor Alar Karis 2008. aastal Postimehes)

b)
„Kui hingedel on võime rännata, kas siis ka kehad rändavad? Ja kui kehad rändavad, mis saab siis hingest? Seda igivana küsimust ei esitata siin esimest korda. Moodsas teadusmaailmas näib hingederänne võimalik olevat, kehad või nende osad rändavad niikuinii.”
„Kui keel on ammendamatu vahend eri manipulatsioonides ja võimumängudes, siis tegelikult pakuvad geenimanipulatsioonid tohutult suuremat mänguvälja. Kui kunagi muutub inimese asemel jumal-kuningaks geenimanipulatsioonide abil loodud inimverega helenduv tehissiga, mis saab siis inimesest? Tõdemusest, et oleme jõudnud kultuuri transformatsiooni perioodi, siis enam ei piisa.”

(Eesti Maaülikooli rektor Alar Karis looduse ja teaduse aastaraamatus „Lehed ja tähed” 2006)

c)
„Vaid eesti kirjanduse kaudu sünnib eesti vaim ja mõte, areneb ja säilib meie keel, antakse just meid ümbritsevale nimi, sõnastatakse eestlase sees toimuv, meie lugu. Mitte kusagil mujal see ei sünni ja mitte kellestki teisest kui meist see ei kõnele.”

(president Alar Karise kõne eesti kirjandusepäeva tähistamisel 2023. aastal)

Presidentidele pööratakse nende ametiajal paratamatult erilist tähelepanu, nad on pidevalt nii mikroskoobi kui teleskoobi fookuses. On meeldiv nentida, et kõnealuste kontinentide-ookeanide puhul, mille nimetused peegeldavad teose temaatilist mitmekülgsust, on autor jäänud riigipeana truuks neile aladele, millega ta on varem tegelenud, ta on võtnud sõna avaralt, mitte vaid riigi ja riikluse asjus, seda peegeldab see raamat selgelt. Vihjeteks siin mõned mu lemmikpealkirjad neist sfääridest, alustades raamatu avalöögist, koos vastava aastaga:

• Mudelhiired ja superlehmad-lambad (1996)
• Ime häkkimine (2025)
• Prisma pole püramiid (2008)
• Kas lõpp sääsekurnamisele? (2015)
• Kõrgliigasse ei pääse see, kes püüab olla kõiges hea (2026)
• Klaasist lagi ja klaasist aeg (2021)
• Õigus olla vaba vägivallast. (2023)
• Teadlane pole valge kitliga ja kiilakas igav inimene (2008)

TI, AI, GPT jne

Me ju teame, et tehisarule (TA) pühendatud joovastused, ahastused ja muud tunded ning lõplikku kadu kuulutavad või uusi taevaid lubavad analüüsid ringlevad rahvusvahelises vaimu- ja uudiste-eetris.
Hirme tuleb mõista. Inimeste leiutised ei sisalda mitte kunagi lõplikku sõnumit selle kohta, kuidas leiutist kasutama hakatakse. 9/11 näitas võimalust reisilennuki kasutamisest pommina. Ka kirglikke lootusi tuleb mõista, homo sapiens ei saa ju illusioonideta areneda.
TA kasutamine mõttekirjanduslikus teoses, sel määral ja viisil, nagu Alar Karis on teinud, on uudis ja murdepunkt, nii Ilmamaa kirjastuse kui kogu Eesti kirjandusloo jaoks. Raamatu koostaja Toomas Mattsoni selgitusleheküljed, et miks ja kuidas, on tihedad ja annavad nii pluss- kui miinushoiakuga lugejatele piisavaid vastuseid. Lõpp-peatüki „Lisad” mahukaim osa on pealkirjastatud „Tehisaru analüüsid Alar Karise mõttemustrite kohta läbi aegade”. Annab kahtlemata tõuke järgida soovijatele ja inspiratsiooni otsijatele.
Puhtkirjanduslikult: olgu abiliseks TA, TI, AI või midagi muud, jääb masin masinaks, mille toodanguks on kuivad laused, tõusuta, mõõnata, teravuseta, pingeta, puändita jne. Seda nentida on aga hea, sest järeldus kõlab seetõttu nii: loojana on inimene alati igast masinast mõõtmatult üle, nii selles raamatus kui ka üleüldse.

(Postimees, 24. juuli 2026)

*

Mati Unt kirjutas ühes Sirbi veerukirjas viieteistaastasest Joosepist, kes hakkas kord kuumal ja põuasel südasuvel mõtlema sellest, kas ta on piisavalt hea. Ja esitas omale muudkui küsimusi, vastuseisu muidugi leidmata. Nii et võime öelda – Joosep otsis oma väärtust. Muidugi skaalal, mida pole olemas, nagu oleme juba nentinud. Üks Joosepi küsimustest endale oli üldinimlik: „Olen ma parim ja kui ma praegu ei ole parim, kas ma ei võiks siis – teatud soodsatel tingimustel – vähemalt oodatavas tulevikus parim olla?”¹
Unt kirjeldab seejärel Joosepi mentaalseid otsinguid ja küsib retooriliselt: „Aga miks tahtis Joosep olla hea? Või koguni parim?”²
Ja jätkab peagi:
„…tedretähnilist noorukit tõukas alateadlik arengupüüd ja süütu auahnus. Ent samal ajal polnud talle veel päris selge, milles nimelt ta peab parim olema. Iga omadus pole igas kontekstis hea./—/
Võiks olla parim riietuselt, teadmistelt, aususelt, seksis, õilsuses, reivil, pikkuses, isamaalisuses, viisipidamises. Parim rühmas, roodus, rannas, perekonnas. Aga võiks ju ka olla üleüldse parim: the bestman. Võiks ju olla perfect. Täiuslik.
Kui üks mees on päris täiuslik ja kui teine mees on temast vähem täiuslik, kui täiuslik see teine mees siis on? Kui Ants on palju parem sõber kui Peeter, siis pole Peeter järelikult mitte hea, vaid hoopis halb sõber. Jah, headus võib teatud kontekstis tähendada hoopis halba. Kord kuulis Joosep pargis selja taga järgmist õrnahäälset juttu: „Ei tea, kui hea ta on?” – „Oi, ta on vist väga halb.”
Joosep arvas, et räägitakse temast, kusjuures halbus oli asetatud headuse skaalale. Ent tagasi piiludes nägi ta neiukesi, kes olid pargipingil avanud õllepudeli, küllap oma esimese. Õllest käiski jutt. Joosepit ei pannud nad tähelegi.”³

*

Kui hiljuti (inimkonna ajaloo mõõduga mõõtes) astus areenile uus nähtus, tehismõistus, olgu ta initsiaalideks TI või AI või midagi muud, läks lahti uue nähtuse väärtuse võrdlemine inimese väärtusega, kuid mitte filosoofiliselt ega teoloogiliselt, vaid turuväärtust hinnates, nagu seda tehakse sõrmkinnaste, kinnisvara, tapjadroonide ja mistahes muu materiaalse kraami puhul. Mateeriasõgedate absoluutsesse avangardi kuuluv ja AITI-religiooni absolutiseeriv pesapallimütsi-mees Elon sai üksvahe tiibade alla nii palju lisatuult teiselt pesapallimütsi-mehelt Donaldilt, et võttis ette riskantse AITI teemalise vaidluse filmistaari Keanu Reevesiga. Pesapallimüts kaotas TV otse-eetris haledalt, mis teda muidugi ei muutnud.
Kõike, mida AITI saabumisest peale on juba arvatud uuest, uut viisi arenevast maailmast ja inimkonna tehnoloogilisest tulevikust, kus inimesega konkureerib mitte Keegi, vaid Miski, seda ei suuda enam keegi jälgida. See sarnaneb olukorraga seenemetsas, kust mitte keegi ei suuda sügiseti k õ i k i seeni ära korjata.
Aga Eesti kontekstis on olemas näiteks Eesti Teaduste Akadeemia Presidendi Mart Saarma arvamused. Tsiteerin üht esimestest intervjuudest, mida ta pärast ametisse astumist andis Aivar Paule ja mis ilmus Delfis viis päeva pärast ta ametisse astumist – 13.12.2024. Intervjuu pealkiri on: Teaduste akadeemia uus president Mart Saarma: kui Eesti teadlased tehisaju maha magavad, magavad nad maha väga suure asja.
Esiteks, akadeemik on veendunud, et „/—/ tehisintellekt tuleb maailma radikaalselt muutma”. Sellele lausele järgneb pikem vastus, mida tasub mõtlevate inimestel lugeda, ja kui tuumikmõtted meelde ei jää, siis talletada, et hiljem üle lugeda, sest kõik, mis paistab lihtne, ei ole enamasti lihtne.

„See saab olema super asi! Sellest saab Eesti teaduses ja ettevõtluses üks väga tähtis suund. Neurobioloogina tahan rõhutada, et edukas tehisaju arendamine eeldab tihedat koostööd neurobioloogidega. Eesti otsustajad peaksid aru saama, et see on nüüd kristall meie käes. Kui me selle maha magame, magame suure asja maha.
Kui nüüd tulla inimajuga võrdlemise juurde, siis võib öelda, et kõigis sellistes lihtsates ja rutiinsetes tegevustes nagu tootmine toimub täielik revolutsioon, seal asendub inimene väga kiiresti robotitega ja tehisaju on kõige efektiivsem.
Rääkides inimajust, siis on selles 10¹¹ närvirakku, just sama palju, kui on tähti Linnuteel. Iga selline närvirakk teeb vähemalt 1000 sünaptilist kontakti ehk närvirakud teevad ajus 10¹⁴ kontakti – no nii suurt arvutit ei ole keegi suutnud ehitada. Aga küll ühel päeval suudetakse.
Fundamentaalne erinevus on aga selles, et need närvirakkude kontaktid (ehk arvuti kinnijoodetud kontaktid) inimajus muutuvad. Kui ma teie nägu vaatan, siis sünnib minu ajus uus närvirakkude võrgustik. Kui ma teid Tallinna tänaval uuesti kohtan, siis tunnen teid ära, sest sama närvivõrgustik taaskäivitub. Kui ma teid juba kolmandat korda näeksin, siis tunneksin teid ära juba palju kaugemalt, kuna selleks on vaja palju väiksemat signaali. Ja kui ma kohtan teiega koos veel teist inimest, siis sünnib uus närvivõrk, mis osaliselt kattub teiega ja osaliselt on uus.
Kui me tahaksime teha samasugust arvutit, siis peavad selles olema sellised füüsilised kontaktid, mis väljast tuleva informatsiooni puhul joodetakse lahti ja joodetakse uues kombinatsioonis uuesti kinni. Minu teada sellist arvutit veel ei ole. Aga ühel päeval on meil ka selline arvuti. Sel päeval, kui selline arvuti tekib, hakkavad inimaju ja tehisintellekt omavahel võistlema. Praegu tehisajust inimesele keeruliste ülesannete lahendamisel minu arust veel võistlejat ei ole. Mõelge, meil on ajus närvirakkudel 10¹⁴ kontakti, mis muutuvad ajas ja ruumis…
Ja inimajul on veel üks teine omadus. Teiesugusel pikal mehel on mõni neuronite akson, mis signaale lihastesse viib, ligi meeter pikk ja see närviimpulss liigub meetri ulatuses välgukiirusel. Need närvikiud, mis seda keemilist ja elektrilist informatsiooni edastavad, on nii pakitud, et ühte kuupmillimeetrisse mahub mitu kilomeetrit aksonit. Kujutage ette, kui me suudaksime teha sellise kaabli, mis on samasuguse võimega. Kui mõni Eesti firma sellise teeks, siis Nokia oleks selle kõrval nagu hamburgerikiosk!”

Aga TI ja teadvus?” kostab küsimus saalist. Ainus vastus saab minu arvates olla: „Vaata peeglisse ja küsi endalt, kas sel, keda seal näed, on teadvus? TI on ainult peegeldus.”⁴

*

Ju on inimese väärtuse teema Mati Unti vaevanud korduvalt, sest Sirbi veerulugudes, kirjutatud enam-vähem aastatuhande vahetuse ajal, leiab seda mainivaid lehekülgi üksjagu. Lugu pealkirjaga „Tuleviku äkiline lõpp” mõjub täna veel värskemalt kui siis, see on utoopiatest, vaimu allakäigust, inimese ja evolutsiooni suhtest, rikastest ja mitterikastest, ja lõpust, inimesteta maailmast. Ja imelik tunne on lugeda, et 2000. aastal arvestati veel kuue miljardi inimesega. Mati Unt jõuab loos ka otsese küsimuseni: millistest inimestest me üldse räägime? See küsimus on veel teravam täna, uute, aina hübriidsemate sõdade ajal. Veel üks tsitaat temalt, aastast 2000.

„Kuid millised inimesed? Arvatakse, et internetis käib umbes 275 miljonit inimeste kuuest miljardist, kuna aga peaaegu miljard, seega ca 16 protsenti maakera elanikkonnast ei oska sõna computer kirjutada, kuna nad ei tunne tähti. Tuleb arvestada, et vaeste arv üha kasvab. Iga päev sünnib 300000 inimest, kellest ca 230000 jääb moodsale tsivilisatsioonile võõraks ja kaob Manuel Castellsi sõnade järgi „musta auku”. Kogu Aafrikas on vähem telefone kui Manhattanil ja 40 miljonit inimest elab igasuguse sotsiaalkindlustuseta. USA-s ehitatakse kuuldavasti iga nädal (!) üks umbes tuhande kohaga vangla.
Kogu see moodne värk on koondunud käputäie kätte, kes on rahul, et nad on rikkad ja räägivad teistele süütult, et „olge teie ka”. Nemad võivad muidugi luua maailma, kus inimesi ole enam vaja. Kuidas nad küll seda teevad? ”⁵

¹ M. Unt, „Parim”, Sirp, 13. juuni 1997.

² Samas.

³ Samas

⁴Jaak Jõerüüt, suuliselt, AD 2026

⁵ M. Unt, Sirp, 28. aprill 2000

(Ilmunud artiklite kogumikus „Poliitika ja elu perversne suhe”, AD 2026)

„(Tõuseb püsti ja läheb raamaturiiuli juurde.) Kui olen masenduses, mida juhtub sageli, siis tulen siia ja vaatan raamatuid. Nad on minu trööstijad. Alati, kui imestan, et mis asi, pagana pihta, see elu oli, leian siit seletuse. Minu kirjutatud kolmkümmend raamatut ja kõik tõlked. Nelikümmend kaks erinevat keelt, kaasa arvatud inglise keel. Horvaatia, ukraina, norra, telugu…vene? Oh jaa, muidugi samizdat. Loomulikult, „Darkness at Noon” on mu kõige populaarsem raamat Venemaal. Nähtavasti oli mul midagi öelda. Selles pidi siiski mingi iva olema. Intervjueerija: Mis paneb teid kahtlema, kas selles oli iva?
Koestler: Kui kirjanik minetab kahtlused, siis on tal kriips peal.
Intervjueerija: Kas tuleb mingi punkt, kus inimene peab lõpetama kahtlemise?
Koestler: Jah, surm. Aga mitte enne seda. Kui kirjanik kaotab ebakindlustunde, kaotab ta alandlikkuse – siis on tal kriips peal. Ta hakkab vahetpidamata kirjutama üht ja sedasama raamatut nagu idioot.”

Teksti alustamist kellegi teise tsitaadiga võib kvalifitseerida agressiivseks intertekstuaalsuseks. Vikipeedia ehk vastutusvaba entsüklopeedia, mis ajab siiski mõne asja ära, ütleb praegu nii:

„Intertekstuaalsus tähistab ühe teksti tähenduse kujundamist teis(t)e teksti(de) poolt. Intertekstuaalsuse hulka kuuluvad näiteks vihjamine, tsiteerimine, plagieerimine, tõlge, pastišš ja parodeerimine. Pärast seda kui Julia Kristeva intertekstuaalsuse mõiste 1966. aastal Mihhail Bahtini tööd läänemaailmale tutvustades kasutusele võttis, on terminit samuti korduvalt laenatud ja muudetud.”

Lisan, et sageli esineb ka IT juhtumeid nagu vigane plagieerimine, mis tuleneb kirjaoskamatusest, ja esineb ka võltsvihjamist, kus näiteks Anton Suurkasele omistatakse Anton Hansen Tammsaare mõtteid või vastupidi, selle nähtuse põhjus on ilmselt salapärane vaimne kõikumine.
Üht IT alaliiki alaliiki võib nimetada allaheitlikuks plagieerimiseks.
Nii erinevad kui kõnesolev klassikaline IT ja uus IT (infotehnoloogia valdkond) ka pole, on nad selle alaliigi puhul siiski üllatavalt samastunud. Uue puhul plagieeritakse trafaretseid tekste, automaatselt, masinlikult. Nett on neid täis ja kõigil literaatidel, kes on uue IT mõju alla sattunud, eriti neil, kelle elu möödub sotsiaalmeedias, on igapäevased trafaretiannused suured, need rändavad nagu kontraband romaanidesse, novellidesse, esseedesse, näidenditesse ja isegi luuletustesse.
Klassikalise IT puhul on allaheitlik automaatne plagieerimine aga veider ja paradoksaalne, sest see on miinusmärgiga, mis tähendab, et litaraatidel jääb midagi totaalselt puudu juba teose idee, süžee või kompositsiooni tasandil, sest lugemus on lootusetult puudulik. Kui tekstikogemus on napp ja ühekülgne (nagu ta paistab ikka enam olevat nii meil kui mujal), piiratud kas žanriliselt, keeleliselt või ajastuliselt, rääkimata mahust, siis see mõjutab nn oma toodangut salalikult.
Üks levinud näide on inimeste kujutamine niisuguses proosakirjanduses, kus esinevad vaid kriipsujukude ja kriipsumannide nimed, kuid inimesi ei ole, neid nähtavaid, tajutavaid, aistitavaid inimesi, oma iseloomu, välimuse, huvide ja mõtteviisiga. Pole isiksusi, mõtlevaid, valivad ja tegutsevad tegelasi, selle asemel esindavad kriipsolendid võltside sõnade taustal üksnes autorit ja tema sotsiaalseid konstruktsioone.
Eestis muudkui korrutatakse, et meil on ikka rohkem kirjutajaid ja vähem lugejaid, kuid ma ei sihi selles suunas. Ma räägin tendentsist, et maailma kultuuride- ja keelteruumis on märgata, kuidas literaadid toodavad ikka enam ja enam raamatute asemel kaupa nagu jalatseid, mis erinevad vaid kingapaelte värvi poolest.
Selle loo kontekstis tuleb öelda, et klassikaline IT neisse ei puutu, sest nende lugemus on väga piiratud ja nad ei aima, et seda paljastab isegi põgus pilguheit nende teostesse.
„Eesti Keele Seletav Sõnaraamat” (2009) selgitab IT tähendust teistsuguse hoiaku ja sõnastusega kui Vikipeedia. Intertekstuaalsus on:

„…semiootiline käsitlus, mis tegeleb märkide ja tekstiosiste kandumisega ühest tekstist teise, väljendades kirjandusteose eriomast seotust teiste teoste ja tekstidega.”

Ja nii on märkmeid vana klassikalise IT teemal loomulik lõpetada tsitaadiga, mis peegeldab semiootilist mõtlemist. Praegu, aastal, mille märk on eesti raamat 500, on hea ja vajalik korduvalt meenutada seda, mida ütles president Lennart Meri eesti raamatu aasta avamisel 22. aprillil 2000 Eesti Televisioonis.

„… me kõik oleme eesti raamatu lapsed. Eesti raamat sündis 1525. Poleks ta sündinud ja läbi sajandite vaevaliselt jõudu kogunud, oleksime täna sakslased või rootslased või venelased, ja maailm ise oleks meie võrra vaesem. Niisiis, raamatuaasta on kõigepealt meie ühine sünnipäev. Raamat on meie ema ja isa – ka nendele vähestele, kes raamatut võõristavad või raamatut ei ole kunagi kätte võtnudki.
[—]
Miks on raamat nii vägev ja armas? Ma arvan, sellepärast et raamatul on alati kaks loojat: kirjanik, kellest raamat sünnib, ja lugeja, kes raamatu najal sünnitab oma maailma, oma maastikud, oma tegelased, kellele ta kingib oma armastuse või keda ta endast eemale tõrjub. Nii valmib raamat lõplikult alles lugejas ja raamat on ka tema kujutlusvõime vili. See salapärane oskus kujutleda, uudishimu tunda, raamatule küsimusi esitada ja vastuseid kuulda, ehk lühidalt – raamatuga kahekõnet pidada –, ei tule iseenesest. Seda tuleb õpetada ja õppida. Ma kasutangi raamatuaasta avamist selleks, et paluda lapsevanemaid: leidke õhtuti kümme minutit aega ja lugege omaenda lapsepõlve lemmikraamatust oma lapsele ja oma häälega ette seda, mis kunagi ammu teile endile meeldis. Ärge pange tähele neid valeprohveteid, kelle arvates teie lapsepõlve muinasjutud pole enam moes. Vahetegemine hea ja halva vahel pole moeasi. Mina igatahes oleksin õnnelik ja teile kõigile tänulik, kui raamatuaasta kinnistaks raamatuvajadust ennekõike laste hulgas, kelle õlgadele jääb ju 500-aastase eesti raamatu peo pidamine.
[—]
Iga inimene on raamat, aga mõni raamat võib ka rahvas olla!”

Postskriptum. Nagu eeldame, vallutab TI varsti uue IT, kuid see on siis juba järgmine teema. Milline suhe tekib lõpuks TI ja vana IT vahele, see on ülejärgmine teema.

(Looming nr 3, 2025)

Ma ei taha öelda „minu Euroopa”, ütlen: Euroopa, kus ma elan.
Euroopa, mida ma tajun, see vana ilus ajaloo- ja kultuurihäll, on aina rohkem täis ahnust, juhmi materialismi, kalki orjapidaja-hoiakut, bürokraatiat, harimatust ja infantiilset ülbust, täis koormat, mis kisub kindlalt põhja.
Õnneks on Euroopas olemas romaanikirjanik Michel Houellebecq, kes ei väsi salvamast: „…elutingimuste paranemine käib sageli käsikäes elumõtte hägustumisega…” („Häving”, 2022). Just siin tuleb rõhutada, et ka Eesti asub Euroopas
Mida arvata sellisest Euroopast, kes liidu aluslepingus isegi ei nimeta oma ajaloolist peajuurt, kristlust? Mida arvata sellisest Euroopast, kes kolmveerand sajandit tagasi otsustas, et ookeanitagune Onu Sam kaitseb uinujaid igavesti ja uinuski sulepatjadel? O sancta simplicitas! Rahvasuu ütleb, et pill tuleb pika ilu ja lühikese mälu peale. Ja tuligi, liidriteks kõlbmatute uimaste euroliidrite jaoks ootamatult. Nagu kivist külaline.

*

On hulganisti elupilte mis ei kao ega unune. Siin üksikud.

• Advokaat Luigi Checcini, kelle vormistasin sajandivahetusel Eesti aukonsuliks Firenzes, itaalia keele isa Dante Alighieri linnas. Luigi on ikka veel ametis. Mäletan ta kuueaastase poja laitmatult seltskondlikke kombeid rikaste täiskasvanute õhtusöögilauas Luigi kodus, paarkümmend kilomeetrit Firenzest, Gallo Nero ehk Musta Kuke maal, kus valmib Chianti vein. Euroopa. Mäletan nende rikaste eluküpsete härrade näoilmeid, kui nad kuulsid, et ma soojal vahemerepimedal suveõhtul tahan ihuüksi jalutada öömajja, väätidesse mähkunud hotellikesse, tee millesse aga viib mööda kohalikust surnuaiast, mille kõrged sünged kolumbaariumiseinad algavad otse teeservast. Nende hirm suursaadiku elutervise ja saatuse pärast, nende tõeline vaimudehirm, seegi oli eurooplik, ja eurooplikkus sundis mulle peale miljonäride viisakat rahustamist, mitte pilkamist.
  Jedem das seine, nagu sakslased kordavad, jäägu igaühele tema usk, tema hirm, tema rõõm, tema vabadus. Euroopa.
• Soomlase unikaalne stiil venitada mistahes hetke lõpmatuseni: tuotanoin-voiettä-sepätuota-jassoo-katokato-tuotaettä-voivoi; aga pahaks ei panda, sest tuleval nädalal selgub niikuinii, mida ta ütles.
• Itaalia mehe vulkaanilisus, kui autodejoru on tardunud mõnel Rooma künkal ummikusse, ta kargab rooli tagant välja, otse naispolitseiniku ette, ja esitab käsi vehkides pika sõimu-retsitatiivi. Aga see naine ei löö ta käsi raudu nagu Hollywoodi filmis, vaid puurib jäisel pilgul, sõrmegi liigutamata hullu möirgajat, kuni selle suu tardub, käed kukuvad alla ja ta poeb tagasi autosse nagu sisalik. Ooperistseen lõpeb nii sellepärast, et mundris naises elab matrone, kellele allub ajalugu.
• Paarisaja aastane rahuriik ehk sotsialistlik kuningriik Rootsi, oma imelise sotsiaalabi süsteemiga ja massilise punalippude paraadiga 1. mail, nagu oleks Rootsis sel päeval võimul Lenin ise.
• Roheline Kohvik, väike ja mõnus, Viljandis (Saksa ja Rootsi keeles Fellin, Poola keeles Felin, Läti keeles Vīlande), seinal raamitud väljalõige The New York Times’ist, kus keegi Gabriel Leigh on 15. juulil 2021. aastal teatanud, et ta sõi siin oma elu parimat kaneelisaia. *

Minu Eesti suguvõsade kohta algavad andmed 17. sajandi lõpust. Kohaliku vere (mida see iganes tähendab) lisaks on teada allikaid Rootsis, Suurbritannias ja Saksamaal.
See Euroopa, kus ma elan, on ühinemisest hoolimata räigete kontrastide areen, on seda alati olnud. NB! ühinemine ja ühetasasus pole üks ja sama. Ühetasane Euroopa on bürokraatide illusioon. Puupõld on ühetasane, põlismets mitte.

*

Silvi Tenjes meenutab Akadeemia selle aasta aprillinumbris:

„Eurooplased tegelesid Akbari ajal massimõrvadega, tappes üksteist nt Pariisis, 1572. aastal (Pärtliöö), kui katoliiklased tapsid brutaalselt hugenotte, oma naabreid, kristlasi, nagu nad küll ka ise olid. Aga need olid ju protestandid! Hullus rullus üle kontinendi: omavahel võitlesid erinevad poliitilised ja religioossed rühmad, põhjustades nii suurel määral surma ja hävingut, et seda oleks raske kirjeldada parteide, eesmärkide või tulemuste kaudu. Need kohutavad ajaloolised sündmused jätsid oma jälje Euroopa teadvusse. Haavad on kujundanud Euroopa kultuuri arengut ja mõttemustreid [—].
Reformatsioon oli kaasa toonud lepitamatud vastuolud katoliiklaste ja protestantide vahel, mis avaldusid nii riigisisestes kui ka riikidevahelistes konfliktides. 16. sajandi teist poolt ning 17. sajandi esimest poolt on nimetatud ususõdade ajastuks. Katoliiklaste ja kalvinistide sõjalised konfliktid Prantsusmaal kestsid üle kolmekümne aasta (1562-1598). 1618. aastal puhkes Saksamaal veelgi ägedam ja laastavam relvakonflikt, mis läks ajalukku Kolmekümneaastase sõjana (1618-1648).”

Ruuben Kaalep kirjeldab samas Akadeemia numbris, mida ta silmad on hiljuti näinud ja meeled tajunud:

„Rindejoon on Eestist kahe ööpäeva kaugusel, ilma pausideta sõites veelgi lähemal. Sõidad täiskiirusel ja jõuad maailma äärele vähem kui kolmekümne tunniga. [—]
Taevast kammivad eresinised helgiheitjad on kui muistsed märgutuled mäetippudel: Ukraina kutsub appi! Need valgusvihud lõikavad pimedust, suunatud itta kui välk pimedasse öösse ja läände kui majakas, mille kutse kajab üle mägede ja tasandike. Euroopa pojad ja tütred, kes seda kuulevad, teavad – see on äratuse tund. [—]
Kusagil varitseb vaenlane – näljane, verejanuline kiskja. Ta on palju kordi varemgi läände hiilinud. Teda on varemgi peatatud. Aga ta on jõudnud ära oodata, et Euroopa taas uinuks, ja tulnud tagasi. [—]
Kui tuhat aastat möödub ja kõik tänane on vajunud aegade hämarusse, ka siis veel kõneldakse lugusid, kuidas siin, Musta mere ääres, Sküütia steppides, Dnepri kõrgetel kallastel, seisid kangelased. Ukraina ja Euroopa kangelased.
Ja veel tuhande aasta pärast õitsevad siin päevalilled ning laulavad nende laule.”

*

Euroopa on paradiisist kaugel, kuid russki mir see pole. Kes kunagi joonistas Euroopa piiri Uurali mäestikuni, nagu koolis tuli pähe tuupida, see võib ehk vanajumalalt andeks saada, kui ilusti palub, kuid selline piir on vale.
Euroopa piir võib rahu ajal olla konverentsiteema, kuid praegu võrdub see piir idarindega. Veelkord R. Kaalep:

„Idarinne ulatub üle kogu Euroopa nagu kinnikasvamata haav – Läänemerest Musta mereni. Meie piiri taga ta hõõgub, Ukrainas põleb.”

(Tähenduse teejuhid, 24. mai 2025)

Soome president Alexander Stubb pidas 31. märtsil Londoni Ärikoolis loengu, mille teemat ta iseloomustas mõistete „diferentseeritud integratsioon” ja „paindlik integratsioon” abil, mainides ühtlasi, et ta raamat „Võimukolmnurk: uue maailmakorra tasakaalustamine” on ilmumas ning et maailmajaotus on järgmine: „…meil on olemas globaalne lääs, globaalne ida ja globaalne lõuna”.
Need märksõnad on aktuaalsed ja intrigeerivad. Mõtleme korraks, mis toimub globaalses läänes, kuhu Eestigi kuulub, teades, et iga päev võib tuua uudise, mis võib muuta kirjapandu rõhke.
Rahvusvaheline Kriminaalkohus (International Criminal Court ehk ICC), mis asub Hollandi valitsus- ja parlamendilinnas Haagis, asutati Rooma Statuudiga, mille allkirjastasid 17. juulil 1998 ÜRO korraldatud konverentsile Rooma kogunenud 160 riigi esindajatest 120 ja mis hakkas tööle 1. juulil 2002, pärast seda, kui 60 riiki olid statuudi ka ratifitseerinud. Liikmesriike on tänaseks 125. Esimest korda ajaloos loodi riikidest sõltumatu rahvusvaheline kohus rahvusvaheliste kuritegude arutamiseks. Lühidalt võib öelda, et seal mõistetakse õigust genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude, sõjakuritegude ja agresssioonikuritegude üle. Alates 2005 aastast on ICC jõudnud vahistamismäärusteni 70 juhul, viimaste hulgas on Ukrainas peetava sõja tõttu ka Valdimir Putin, Sergei Šoigu ja Valeri Gerassimov.
USA suhe ICCga on, viisakalt öeldes, algusest peale pendeldav. President Clintoni ajal kirjutati Rooma Statuudile alla, kuid ei ratifitseeritud. Hoiakud kohtu suhtes on kõikunud kõigi järgmiste USA presidentide ajal ja praegusest põhimõttelisest suhtumisest ICCsse annab pikema ülevaate Valge Maja dokument 6. veebruarist 2025, nimetusega „IMPOSING SANCTIONS ON THE INTERNATIONAL CRIMINAL COURT”. Kummaline, kuid samal ajal kehtivad ka USA sanktsioonid Venemaa suhtes ja Valge Maja ähvardab vene sanktsioone kibedamaks muuta.
ICC liikmed on ka Slovakkia ja Serbia. Slovakkia on ka Euroopa Liidu ja NATO liige. Slovakkia peaminister Robert Fico ja Serbia president Aleksandar Vučić aga läksid ICC poolt vahistamis- ja uurimisaluseks kuulutatud Vladimir Putini kutsel Moskvasse poliitlisele peole. R. Fico tagantjärele-selgitus miks ta nii tegi ehk katse tõrjuda Brüsseli hoiatusi on justkui otse Kremli orwellilikkudelt laululehtedelt maha loetud. Slovakkia peaministrile sobivad ühekorraga NATO, EL ja Putin, aga talle ei meeldi ELi ja NATO riigid, mis valvavad oma suveräänset õhuruumi ega silluta tema taevateed sõjakurjategija peole.
Ungari peaminister Victor Orban Euroopa Liidu ja NATO liikmena on juba ammu enne Fico tõusmist Slovakkia valitsusjuhiks diktaatori ja sõjakurjategija Putini poolehoidja. Moskva poliitpeole seekord ei mindud ja ICC vahistamismäärus Putinile ei pannud Ungarit astuma seda radikaalset sammu, mille Ungari astus tänavu, aprillis – väljus ICCst, protestides Iisraeli peaministrile Netanyahule väljastatud vahistamiskäsu vastu.
Rumeenia, mis on samuti Euroopa Liidu ja NATO liige, on andnud viimasel ajal välispoliitilises kontekstis signaale tugevast kõikumisest Euroopa jaoks kõige olulisemate teemade kontekstis.
Aga ka Ficode ja Orbanite ja teiste klassikaliste kõikujateta on EL-i lahtihaakimine vene energiast olnud sama vaevaline kui üldise eestikeelse kooliõpetuse sisseseadmine Eestis. Nii et Scröder-Merkeli ajastu taaka tassivad teised prügimäele veel kaua. Globaalse Lääne juhtriikide hulgas on üksnes Saksamaa panus Euroopa uinutamisele ja lõksupanemisele olnud ka nn ajaloo lõpu ehk illusioonide perioodil märkimisväärne.
Last, not least – Donald Trump. Talle ei meeldi mitte sugugi sõda kui selline, nagu oleme juba korduvalt kuulnud. Aga talle ei meeldi ka sõjakurjategijate karistamine, nii et sellise isiksuse kohta võib öelda: vastuokslik inimene. Kuid kuidas iseloomustada juhtiva tuumariigi presidenti siis, kui ta laseb maailmas liikvele pildi endast paavstirüüs? Jään vastuse võlgu endalegi.
Samal ajal kui Valgevene, Hiina, Slovaki, Serbia, Venezuela ja teiste demokraatia eesrindlaste hulka kuuluvate riikide juhid ja sõjaväelased kogunesid diktaator Putini kutsel Moskvasse, astuti Ukrainas, Lvivi linnas sammu lähemale ühele Venemaale vägagi ebameeldiva organi loomisele, millest on räägitu juba ammu. Paarkümmend Euroopa Liidu riiki avaldasid toetust eritribunali loomisele, mille eesmärk on Venemaa režiimi juhile Vladimir Putinile ja teistele kõrgetele Vene võimukandjatele Ukraina-vastase agressioonikuriteo eest süüdistuse esitamine.

*

Andres Küng, eesti pagulase laps, ajakirjanik kirjanik ja poliitik Rootsis, avaldas 1883. aastal raamatu kaasajooksikutest („Vindens barn: Om medlöperi förr och nu”), mille eestikeelne variant ilmus Anu Saluääre tõlkes 1990. aastal . Ta ise ütleb, et seal on ta peamiselt tegelenud lõhega kaasajooksikute müütide ja sotsialistlike maade reaalsuse vahel. Mitmed mõisted ja järeldused inimeste kahepaikse käitumise ja mõtlemise kohta sobivad paraku iseloomustama ka praeguste poliitiliste ja muude VIPide olekut. Kuna Moskvas ja Pekingis korraldati teatud väliskülaistele mitmepäevaseid suurejoonelisi vastuvõtte, siis, nagu autor fikseerib, tekib VIPist, very important person’ist VIPP, very important potential propagandist. R. Fico ei teagi ehk, mispidi on ta tõusnud samale pulgale selliste kuulsustega nagu kirjanik Georg Bernhard Shaw või USA asepresident neljakümnendatel Henry Wallace.
Ka nende Lääne VIPPide kohta, kes eemaltki räägivad või kinnitavad tegudega, et must on valge, kehtivad mõned raamatut läbivad sõnad: võim, põlgus nõrkuse vastu, kasulik idioot, selektiivne informatsioon, selektiivne nördimus, kontrollitud skisofreenia.

*

Lääs on ebastabiilne, sest sisaldab ja jääb alati sisaldama neid, kes justkui kuuluksid hoopis mujale. Ja kõige kokkuvõtteks sobib selline A. Küngi lause: „Kaasajooksikud oskavad lühidalt öeldes rohkem kui teised inimesed kasutada oma selektiivse taju ja selektiivse nördimuse võimet.”
Kui keegi suudab praegusele lääneriikide poliitlavale anda lühikese akadeemilise nimetuse, siis on ta preemiat väärt. Kirjanduslikult öeldes on aga tegu fantaasia ja farsi seguga. Aga elama peab edasi.

(Postimees, 14. mai 2025)

Kolmekümne sentimeetri täpsusega Washingtoni, Pariisi, Berliini ja Peterburi suhtes määratud Niguliste kuldne rist kindlustas rahu ajal täpsemat laevaliiklust, järelikult suhtlemist, ning Eesti Vabariigi Vabadussõja ajal täpsemat suurtükituld, järelikult iseseisvust. Riigi efektiivsus sõltub riigi aja ja riigi ruumi täpsest tajumisest. [—] Euroopa tahe, moraal ja demokraatlikud põhimõtted seisavad tõsise katsumuse ees.

Võiks arvata, et tsiteerin mõnd Eesti poliitikut, kes on pidanud lennartliku kõne alles hiljuti, Ukraina vabadussõja kõige rängema perioodi kolmandal aastal ehk AD 2025. Kui ei, need on laused president Lennart Meri kõnest „Eesti koordinaadid”, mille ta pidas 17. mail 1995. aastal Turu Ülikoolis, oma riigivisiidil Soome. Tänavu möödus sellest visiidist kolmkümmend aastat.

*

Lennart Meri presidendiaeg algas 6. oktoobril 1992. aastal. Tema eelkäija Konstantin Päts astus okupatsioonivõimude survel presidendiametist tagasi 23. juulil 1940. Mind saadeti Eesti suursaadikuks Soome jaanuaris 1993, eelkäijaks oli Lennart Meri, kes Eesti esimese okupatsioonijärgse suursaadikuna Soomes oli ametis aprillist oktoobrini 1992.
Visiidid mängivad rahvusvahelises suhtlemises väga olulist rolli alati, rääkimata siis olukorrast, kui riik on taastanud oma iseseisvuse pärast poolesajandilist okupatsiooni. Soomega oli Lennart Meri erisuhtes paljudel põhjustel juba ammu enne ta presidentuuri algust, seega oleks ta oma riigivisiidi Soome soovinud teha nii ruttu kui vähegi võimalik, ent see oli võimalik alles 1995. aasta kevadel, objektiivsel põhjusel – oli teada, et Soomes toimub presidendivahetus.
Siinkohal on vaja lühidalt meenutada visiitide hierarhiat: eravisiit, töövisiit, ametlik visiit ja riigivisiit. Viimane on ainult riigipeade jaoks, teised variandid on ka valitsuse liikmete ja parlamendijuhtide jaoks. Era- ja töövisiidid on enamasti lühikesed, kiireloomulised ja vastavalt vajadusele võivad olla ka üsna sagedad, lühikese etteteatamisega. Parlamendi- ja valitsusjuhtide ning riigipeade ametlikke visiite valmistatakse ette kauem ja nende põhjused ja/või sõnumid püütakse hoida kaalukamad kui töövisiitidel. Kui muudel puhkudel piisab enamasti ühest päevast, siis riigivisiidid kestavad Euroopa tavade ruumis enamasti paar-kolm päeva. Neid valmistatakse ette pikalt ja põhjalikult, nad on teistest visiitidest tseremoniaalsemad ja sümboolsemad.
Võib arvata, et presidendina ootas Lennart Meri iseäraliku tundega kõrgeima taseme visiiti just Soome, riiki, mida ta kirjanikuna ja filmitegijana oli enne Eesti poliitika staariks muutumist pikkade aastate jooksul hakanud oma teiseks koduks pidama. Soomes oli tal väga palju sõpru ja Soomes oli ta sedavõrd tuntud, et võõradki soomlased pidasid teda Helsingi tänaval vahel kinni selleks, et lihtsalt kätt suruda. Neid stseene olen tema kõrval kõndides näinud üksjagu, sest mu suursaadiku ajal Soomes, aastatel 1993-1997 lipsas president Meri vahel üle Soome lahe niiöelda pool-inkognito, diplomaatilises keeles eravisiidile ja rohkem ta saatjaid linna vahel jalutades või Akateemise Kirjakauppa maakaartide osakonnas pikalt aega veetes ei vajanud.
Tegelikkus kujunes aga selliseks, et Lennart Meri esimene presidentlik riigivisiit viis teda enne Soomet Poolasse (mais 1993), Jordaaniasse (detsembris 1993), Kuveiti (detsembris 1993), Iisraeli (märtsis 1994), Ukrainasse (märtsis 1994), Taani (aprillis 1994) ja Hiinasse (juunis 1994).
Selline riikide valik peegeldab aega, mil iseseisvuse taastanud riik pidi iga hinna eest, kõigi võimalike vahendite ja kanalite kaudu ja maksimaalsel kiirusel tegema end maailmalaval jälle tuntuks. Kuna sellised visiidid kestavad päevi, siis pole võõrustavatel riigipeadel kuigi lihtne leida ootamatult lavale ilmunud külalise jaoks nobedasti aega ka siis, kui poliitiline tahe ja diplomaatilised suhted on olemas. Nii et see jupp president Meri reisikalendrist peegeldab ka intensiivsust ja austustäratavat kulissidetagust tööd, mida tegi toona Eesti välissuhetega tegelev, tänasest palju napim ametnikkond nii presidendi kantseleis kui ka välisministeeriumis. Tulemuseks on ka kaks-kärbest-hoobiga saavutusi, mida võin veerand sajandit välisteenistuses olnuna hinnata kõrgelt, hinnata professionaalseks ekvilibristikaks, finantsiliselt kokkuhoidlikuks niikuinii. Vahetult mindi Jordaaniast Kuveiti, Iisraelist Ukrainasse ja1997. aastal Ungarist Sloveeniasse.
Presidentuuri jooksul (6.oktoober 1992 kuni 6.oktoober 2001) tegeles Lennart Meri Eesti tutvustamisega maailmas püsiva intensiivsusega. Kui liidame riigi-, ametlikud ja töövisiidid, siis kogunes neid üle 120, millest 13 olid visiidid Soome. Ent sellest arvestusest on väljas tema eravisiidid. Kuna sain neid oma nelja Soome-aasta jooksul lähedalt jälgida, siis võin öelda, et ehkki üldiselt oli tegu lõõgastumisega, sisaldasid need üle-lahe sõidud (vahel ka kahtlaselt väikeste veesõidukitega) mitmesuguseid töiseid elemente, alates mõne Eestisse akrediteeringut lõpetava suursaadiku lahkumisvisiidiga meie riigipeale kusagil Soome saarestikus ja lõpetates kõikvõimalike päevakajaliste või strateegiliste majanduslike, poliitiliste ja vaimsete teemade aruteludega, partneriteks vastavad Soome VIP-id.
Soomega aga oli nii, et president Mauno Koivisto, kes alustas ses ametis 1981. aastal, lõpetas riigipeana 1994. aasta märtsis, andes ameti üle Martti Ahtisaarile ning 16.-18. mail 1995. aastal toimuski kaua ette valmistatud president Meri riigivisiit Soome, marsruudil Helsinki-Turu-Rovaniemi.

*

Kolmkümmend aastat on inimkonna ajaloos nii lühike hetk, et sellise lühiduse kujukaks väljendamiseks ei leidu sõnu. Kolmkümmend viimast aastat on aga olnud pikast vene-saksa-vene okupatsioonist vabanenud Eestile nii siseriiklikult kui ka rahvusvahelise taustsüsteemi mõttes tormiliste muutuste aeg, mida inimese loomulik taju venitab tunnetuslikult hoopis pikemaks.
Foto presidendi ja teda saatva ametliku delegatsiooni saabumisest Helsingi Vantaa lennuväljale võib praegu, kolmkümmend aastat hiljem, tunduda paljudele, eriti noorematele põlvkondadele arusaamatu, sest lennuk, millega tehti isegi sellist sümboolset lendu Tallinnast üle Soome lahe, on kunagi vene firmale Aeroflot kuulunud TU 134. Muud Eestil veel ei olnud. Tänasel vaatlejal võib spontaanselt tekkida tugev protest, à la miks soomlased ei koristanud taustalt sellist rõvedalt sobimatut rekvisiiti, sest täna on taustsüsteemiks venelaste sõda Ukraina ja terve Läänemaailma vastu. Kuid meil, kes me sealt fotolt paistame, oli taustsüsteemiks hoopis Eesti Vabariigi vaesus ja poolesajandilise okupatsiooni aegamisi kahvatuv vari.
Paljud protokollilised, diplomaatilised, žestlikud, delikaatsed või prohmakalikud detailid, mida mistahes kõrgtaseme visiidid kolme päeva jooksul sisaldada võivad, on magusad palad kollasele pressile, ning osa neist kõlbab lugejaid meelitama kus tahes. Kuid me ei vaja neid. Täna, just nende ridade kirjutamise ajal aina kurioossemaks ja uskumatumaks muutuvas sõjamaailmas vajame me aina enam süvenemist sellesse, mis toimub, nii militaarsetel eeslavadel kui ka räigelt paksude uste taga, ja eriti vajame arusaamist, miks toimub see, mis toimub. Ja me mõtleme pidevalt sellele, miks seda kõike ometi ette ei nähtud…

*

Selle visiidi erilistest ja südamlikest detailidest tahan nimetadanelja, mis illustreerivad mingil määral eelmise sajandi üheksakümnendate keskpaiga realiteeti ja peegeldavad kahe riigi ja rahva erisuhteid.
1) Aumärgid. Kasutan siin seda terminit Eestis levinud teenetemärkide asemel, sest tegu oli Soomega, kus vastav sõna on kunniamerkit; ning kuna tegu on Lennartiga, siis on vaja veel lisada, et konkreetselt on jutt ordenitest ja medalitest. Soomeski on teenetemärgid (ansiomerkit), ent need on lahutatud aumärkidest juriidiliselt ja sisuliselt.
Eesti ei olnud kuni kõnealuse visiidini veel rakendanud tava, et riigivisiitide ajal vahetavad riigid mingi hulga aumärke, ühelt poolt külla saabunud delegatsioonile, teiselt poolt varem diplomaatilise kanali kaudu kokku lepitud inimestele vastuvõtvas riigis, peamiselt neile, kes on konkreetse visiidiga või külalisriigiga seotud. Eestis olid 1995. aasta kevadeks lõppenud kirglikud vaidlused Eestis juba enne Teist Maailmasõda kehtinud aumärkide jällekasutamise asjus, ja Lennart Meri oli saanud ka oma tahtmise – asutati uus aumärk, Maarjamaa Rist.
Jätame siin käsitlemata teema, kas seda uut oli vaja, sest endistest, juba käigus olnutest oleks justkui piisanud, liiati oli nn eeskujuriigil Soomel vastavaid autasusid käibel ainult kolm, Eestis koos eristaatuses oleva Vabadusristi ja uue Maarjamaa Ristiga kuus. Igatahes oli riigikogu vaielnud ära oma vaidlused, aga liiga kaua, nii et enne vastava seaduse kehtima hakkamist ei saanud töökoda töid alustada ja Eesti jäi hiljaks, aumärgid mõnekümnele kõrgeaulisele soomlasele, alates president Martti Ahtisaarist, ei saanud visiidi ajaks valmis. Kuid Soome langetas pretsedenditu ja suuremeelse otsuse: eestlastele anti nende aumärgid kätte Helsingis, kohe visiidi esimesel päeval, nii et delegatsioon läks pidulikule õhtusöögile presidendilossi juba nendega dekoreeritult, kusjuures enamik kandis sellist ehet fraki või õhtutualeti peal esimest korda elus. Soomlased leppisid pelgalt vastavate diplomitega ja lubadusega, et Eesti aumärgid saabuvad hiljem. Lubaduste täitjaks sai meie saatkond Helsingis, sügisel oli mul au need üle anda.
Kuid ordenisaagas juhtus veel midagi, mida soomlased teada ei saanud. Eesti riigi algajalik bürokraatiamasin töötas nii kohmakalt, et eesti aumärkide üleandmise juriidilises vormistuses oli viimase hetkeni puudu üks dokument. Ootasime Vantaa lennujaama VIP-ruumis koos välisminister Riivo Sinijärvega, kes kuulus presidendi saatjaskonda ja oli Helsingisse jõudnud tööreisilt Kesk-Euroopast, seda dokumenti, mis pidi Tallinnast sinna faksitama, sest puudu oli välisministri allkiri. Täpselt siis, kui Eesti Vabariigi Presidenti ja ta ametlikku saatjaskonda kandev lennuk jõudis maandumisraja märgutulede kohale, panin allkirjastatud paberi oma käega faksi.
Veel oli neti- ja nutieelne ajastu, nagu lugeja mõistab, nii et sujuv kommunikeeruminegi oli köietrikk.
2) Kõik protokollireeglid ja täielik pidulikkus oli Soomel Eesti riigipead vastu võttes niigi mängus. Kuid olen kirjutanud kunagi ühes teoses ka nii:

Visiiti ette valmistades läksid nii Eesti välisministeeriumi protokolliosakonna töötajatel, presidendi kantselei töötajatel Kadriorus kui ka saatkonna töötajatel Helsingis piltlikult öeldes käed higiseks ja sõnad suus sõlme. Mõnel päeval oli õhk kirgedest paks, ja pole ka midagi imestada. Kõik tahtsid parimat, kõik soovisid presidendile tema armsas Soomes korraldada midagi võrratut ja unustamatut. Ülepingutuse krambid ummistasid telefonitorusid [lauatelefonid olid siis veel kasutusel – JJ] samamoodi nagu lihastekrambid algajaid olümpiamängudel. Teeraja sissetallajad oleksid ka heinamaa lagedaks tallanud.
Märkan ise, et mu sõnades on tahtmatu iroonia. Kuid palun neid sõnu siiski lugeda ülimalt heatahtlikus võtmes. Igatahes eelistan ma säärast, toona ka mitte ainult presidendi visiitide ajal kogetud totaalset, pulbitsevat ja vahel koomilistki entusiasmi tänasele päevale, kus alatasa võib riigiaparaadis põrgata vastu tuima korrektsust ja viisakate sõnade taha peidetud ükskõiksust. Liiga paljudest Eesti noortest riigiametnikest ja poliitikutest on liiga kiiresti saanud tavalised vilunud tegelinskid. Ma ei pea silmas sugugi üksnes välisministeeriumi.
Aga meie kõigi õnneks ei suhtunud vastuvõtjad sellesse visiiti formaalselt, vaid väga suure tähelepanu ja südamlikkusega. Küllakutsuja, president Martti Ahtisaari tahtel korraldati näiteks pärast pidulikku õhtusööki presidendilossis pretsedenditu koorikontsert, kavaga spetsiaalselt Eesti külalisi silmas pidades.

3) Veel üks autotsitaat:

Komme nõudis, et küllatulev riigipea korraldab ka oma vastuvõtu. Kuid meil ei olnud saatkonnamaja veel remonditud [Eestile tagastati tema saatkonnahoone Helsingis, Kaivopuistos, 27.01.1994. Saadikuna kirjutasin tagastusdokumendile alla, see oli üks mu diplomaadielu parimaid päevi – JJ]. Teadsime, et Soome Pangal on sobiva suurusega ruumid olemas ja ma palusin pangajuhtidelt vastutulekut. Peamine vahemees pangas oli tippjuhtkonna liige Esko Ollila. Me saime loa. Seegi oli erand, mida tehti vaid Eesti presidendi jaoks.

Esko Ollila, poliitik ja avaliku elu tegelane oli ka estofiil ja Lennart Meri pikaajaline sõber.
Selgituseks veel seda, et kui saatkonnas pole ruumi suurema vastuvõtu korraldamiseks, siis pole riigivisiidi puhul sugugi ükskõik, millist ruumi linna pealt rentida, pelgast funktsionaalsest sobivusest ehk mõne hotelli konverentsisaalist ei piisa. Eksklusiivsus ja riiklikkuse hõng on aga sobivad tooniandjad ja nii Soome Panga valduses olevas esindushoones oligi.
Kui ma käisin enne visiiti kohaga tutvumas, siis toimus ka filmilik stseen: ühel majasisesel trepikäänakul astus mulle ülalt justkui kogemata vastu pangajuht Harri Holkeri. Ta oli sel ajal juba olnud peaminister ja jõudis elu jooksul pidada veel mitut kodumaist ja rahvusvahelist tippametit. Iseloomult oli ta jõuline ja võis vajadusel jätta karmi mehe mulje, ent tegu oli lihtsalt konkreetsust, selgust ja otsustusvõimet kehastava inimesega. Surusime kätt (tugevasti), ta vaatas mulle üsna lähedalt silma sisse ja küsis, muidugi retooriliselt, kas eestlased ikka saavad aru, KUI suur ning pretsedenditu vastutulek on see žest – anda neid ruume kasutada välismaalastele. Lisades kohe, et ta on juba aru saanud, et me ikka saame aru. Mul jäi üle vaid jaatada ja lisada viisakusfraase. Rituaal oli läbi viidud.
Pärast mitutkümmet aastat rahvusvahelist elu oskan seda ammust stseeni selgitada lihtsalt: pangajuht leidis, et kutsuda mind kohtuma oma kabinetti ja ajada paari sisulise fraasi taustaks pool tundi seltskondlikku tühijuttu võib mõjuda mõlemalt poolt vaadates isegi ületähtsustamisena, isegi äritehinguna. Kuid jätta kohtumata Eesti riigi esindajaga Soomes enne kui külla saabub Eesti Vabariigi riigipea, see esiteks ei sobi ja teiseks ei saaks ta hiljem kestahes pahatahtlikule küsijale öelda, et on žesti suuremeelsust isiklikult suursaadikule selgitanud.
See stseen pakkus mulle mõnu, selles oli stiili!
Niisugused asjad kuuluvad rahvusvahelise protokolli neile lehekülgedele, mida ei kirjutata käsulaudadeks mitte kunagi, need olukorrad lahendatakse elus eneses, tunde järgi, kui stiilitunnet on.

4) Eesti tuntud arhitektid Ain Padrik ja Vilen Künnapu ning kirjanik-filmitegija Lennart Meri võtsid viiskümmend aastat tagasi osa Rovaniemi Arktikumi ehk Arktika uuringute keskuse arhitektuurikonkursist, nende võistlusöö „Silverwhite” projektivaateid saab näha näiteks Eesti Muuseumide Veebivärava kaudu.
Nii et president Meri ei lennanud juhuslikult riigivisiidi kolmandal päeval Rovaniemisse, et külastada Arktikumi. Emotsioonide ettekujutamine jäägu lugejatele.
Kuid Rovaniemis oli Lennart Meril ka teine väga oluline kohtumine, mehega, kellega teda oli pikki aastaid sidunud palju professionaalset ja ka isiklikku, see oli Nils-Aslak Valkeapää, põhjasaami keeles Áillohaš, saami kirjanik, muusik ja kultuuri edendaja ning kõigele lisaks kasvatas ta ka põhjapõtru. Nad kohtusid ühe Soome tuntuima arhitekti Alvar Aalto projekteeritud Lapi-majas (Lappia-Talo). Kas programmis ettenähtud tunnist neile piisas, seda ma ei kavatsegi mäletada, kuid sama päeva lõpks jõudis president koos kaaskonnaga siiski Tallinnasse. Küll aga mäletan Lennarti sõnu kui ta oli sõbraga hüvasti jätnud. Nils-Aslak olevat talle öelnud, et peab kahjuks minema, põdrakari ootab ja kui Lennart küsis, kus põdrad on, siis vastas Nils-Aslak, et läheb siit otse loodesse, umbes sada kilomeetrit, seal nad on. Lennartlikumat vastust Lennartile on võimatu ette kujutada.

*

Visiidijärgsel päeval tuli saatkonda Kadriorust, presidendi kantseleist ebareaalselt nõudlik, et mitte öelda kiuslik käsk, et visiidi kajastuse ülevaade Soome lehtedes (need ilmusid siis ainult paberil) olgu silmapilk tehtud ja Tallinna saadetud.
Ülevaade sai tehtud kahe päevaga ja saatkonda aitas ajakirjaniku kalduvusega Märt Kivine, kes oli parajasti Helsingi ülikoolis oma stuudiumi täiendamas. Väljalõigete pakk, enam-vähem A4 formaadis, oli paari sentimeetri paksune, niimoodi märkides väga suurt huvi visiidi ja Eesti vastu. Pärast selle kättesaamist saabus Kadrioru tammede alla ajutine rahu ja vaikus, üks järjekordne torm supilusikas oli möödunud.

*

Meil oli riigijuhiks mees, kes suutis näha ka kaugele ette, sest ta oli kaua ja põhjalikult süvenenud maailmapoliitika ajalukku, mis võimaldas tal mitte üksnes peensusteni tõlgendada oma presidentuuriaegset olevikku, vaid näha ka aegadesse, mil tema on juba lahkunud. Iseenesest mõistetav on veel kord tsiteerida president Lennart Meri kõnet Turu Ülikoolis, sest see kõne on selle riigivisiidi fookus ehk tulipunkt. Seda on täna isegi valusam, põletavam tajuda kui toona, sest möödunud aastakümned on Eesti inimeste silmi avanud vabaduse võimaluste nägemiseks aina rohkem. Ja teisalt – viimased aastad, rääkimata viimastest kuudest, on ärritanud meie riikliku seismilisust registreerivaid andureid rohkem kui kunagi varem.
Lugegem ja lootkem, et Eesti riigi poliitilisse juhtkonda ilmub aegade jooksul veel ja veel neid, kelle pilk ulatub nii sügavale kui ka kaugele, siis on meil lootust. Ka lootust mõista, et muretus koos sisetülidega (linnas, riigis, Euroopas) on meie suurim vaenlane.
Diplomaatidest arvatakse, et neil on ilus elu, luksuslõunad, joogiklaaside kõlistamised, salapärased poliitsosinad, treenitult ümara jutu veeretamise luba ja privileegidega sillutatud karjäär, ega mõelda, et nad on hoopis töömesilased, kes kannavad lakkamatult oma riigi kärgedesse infomett. Samuti arvatakse, et poliitiliste VIP-ide visiidid on maksumaksja tasutud supermugavustega reisid. Kuid rõhk ei ole sõitudel, vaid sõnumitel. Nii et kui palju huvitavaid, kuid mainimata jäävaid detaile ka ei sisaldaks üks president Lennart Meri riigivisiit, on selle kajastuse fookus tema kõnel, sest toona öeldu pole aegunud ega aegugi.
Turu Ülikoolis kolmekümne aasta eest peetud presidendikõne lõpeb nii:

Soome riik liigub sujuvalt, Eesti riik peab aina käiku vahetama. Ometi teame mõlemad, et ilma oma riigita ei ole meie rahvastel tulevikku.

Samas peame tunnistama, et meie riikidel ei ole tulevikku väljaspool riikide liite. Tänapäeva maailm lihtsalt on selline, ja meie maailmaosa veel eriti. [—]

Mismoodi toime tulla selles riigistuvas liidus, kuidas kasutada selle võimalikke hüvesid ja vältida pahesid: see saab olema üks meie väikeste riikide ühiseid ja kõige huvitavamaid muresid. Jagatud mure on pool muret. [—]

Väikeriigil on ometi eeliseid. Eesti-taoline väikeriik on oma majandusstruktuuride ümberkorraldamisel mobiilsem. Nagu eskimokajakk, on ta suuteline kannapeal täispöördeks. Supertanker oma määratu inertsiga vajab selleks kaheksa meremiili, mis ajaloolises ajas ja ruumis võib olla fataalne. Missugune võluv teema arutamiseks – aeg ja ruum korrelatsioonis riigi arvukuse ja pindalaga! Nagu elevandil või vaalal lööb suurriigi süda aeglasemalt, vaala sekunditesse mahuvad väikeriigi tunnid või nädalad. Väikeriigil on teisigi eeliseid: ta võib avameelselt ja sõbralikult rääkida lihtsatest asjadest, mis suurriike paneb nina krimpsutama. [—]

Kurjuse vastu ei saa võidelda kurjusega. Teheranis ja Jaltas ohverdati Eesti, Läti ja Leedu, aga ka Poola ja teiste Kesk-Euroopa alade iseseisvus. Kuid põhimõtetest taganemisega Teheranis ja Jaltas ohverdas president Roosevelt ennekõike oma kodanikke, ameeriklasi, ja kõiki neid, kes on kaotanud oma elu Koreas, Vietnamis, Kambodžas, Laoses, Berliinis, Budapestis, Prahas, Poolas, Indoneesias, Kuubal, Aafrika Sarvel, Angoolas, Nikaraaguas, Afganistanis, Bosnia-Hertsegoviinas, Tšetšeenias. Järeldus, mille ees nii püüdlikult silmi kinni pigistame, on lihtne ja julm: kord reedetud põhimõte vallandab doominoefekti, mille peatamine kujuneb raskemaks ja ohvriterohkemaks kui põhimõtetele truuks jäämine. Täna kõneleme rahust ja stabiilsusest ja püüame mööda vaadata tõsiasjast, et Teisele maailmasõjale on juba järgnenud Kolmas, mis tänagi käib Euroopas, Aasias ja Afrikas. President Franҫois Mitterrand, kelle isikus täna lahkub näitelavalt Euroopa üks sümboleid, ütles hiljutises kõnes Berliinis: „Euroopa on võitnud iseenda.” See on õige, kuivõrd esmakordselt on suur osa Euroopast ühinenud Euroopa põhimõtete suurema osa kaitseks. Viimasest lausest terendab fotoreporteri välkpilt Euroopast, jalg õhus. Kas jalg on välja sirutatud, et astuda järgmine samm demokraatia saare laiendamiseks, Euroopa kõigi põhimõtete haaramiseks nende jagamatuses? Või on jalg tardunud õhku, et oodata Euroopale kindlamaid aegu? Kas toetume kahele või ühele jalale? See riigipeadele suunatud Mitterrand’i testamentlik lause kutsub kuningaid tunnistama, et nad võib-olla on olnud alasti; aga võib-olla on sellesse lausesse peidetud ka mõru tõdemus, et mitte keegi, isegi mitte lapsed ei pane seda alastiolekut enam imeks. Euroopa tahe, moraal ja demokraatlikud põhimõtted seisavad tõsise katsumuse ees.”

(Tuna nr 2, 2025)